segamini

Kokkujooksnud, kevadväsimus, lühises... ja ikka püüan püüan püüan. Kõige hullem minu jaoks on seis, kus tunnen, et enamik asju, mida ma tegema pean teen ma automaatselt, ilma erilise pealehakkamise ja kireta. Jah, teadlikult ma ikka püüan ka neid hetki enda kasuks tööle panna ning olla tähelepanelik iga elatud hetke kohta, no aga.. alati ei õnnestu. Aga võibolla ei peagi, võibolla on vaja mul veel seda õppida, mis iganes. Kas on see silmade avanemise aeg? Ja mitte üksnes mulle vaid vaadates maailmas toimuvaid sündmusi, siis ka üldises plaanis. Kas saabumas on uus ajastu, kus vanad tõed, valed ning iseenesestmõistetavana tunduvad asjad enam ei kehti?